Pildid tegi Tiit Siruli

Tegevusaeg: 06.07- 09.07.2009

Tegelased: Margus Nukka, Tiit Siruli , Ruslan Lainola, Ratastool

Tegevuskoht: Lõuna- ja Kagu-Eesti

 

6. juuli, kell 11.20

Alustasime matka Tartust, Võruvälja tn 18-5. Meie marsruut kulges esimesel päeval järgnevalt: Ülenurme-Reola-Aarike hooldekodu-Pangodi järv-Kodijärve hooldekodu-Kodijärv-Pangodi maastikukaitseala. Esimese öö veetsime Pangodi järve ääres. Matka lõpetasime kell 21.30.

Kilomeetreid kogusime 36, 5. Matk kestis 10 t 10 min.

Ruslanil olid jalad villis. Margus itsitas pihku ja kommenteeris, et mõnel on siin baleriini jalad ja tantsigu „Luikede järve, ja ärgu käigu meestega matkal. No vaadake näiteks Ratastooli, ei hala ta miskit, ei jorise niisama „et villid valutavad””. Tiit ei mõistnud midagi öelda. Vahtis ainult oma kannaotsi ja mõistis neid hukka: „No miks ometi ma neid paremini kreemiga ei masseerinud!”

Aga muidu oli meeleolu… , ärme sellest parem veel räägi. Või küsige parem Ratastooli käest.

7. juuli

Alustasime liikumist Pangodi järve äärest kell 10.50. Taas möödusime Kodijärve hooldekodust. Jõudsime Valga maakonda kell 13.00. Valga maakonnas oli esimene peatumine Nõunis, kus külastasime kohalikku kauplust, täitsime seljakotid kõikvõimaliku proviandiga. Kell 14.40 jõudsime Kintsli kõrtsi. See oli suletud. Tiit luuras akende taga, ehk on kõrtsmikul natuke õlu või isegi kangemat kraami anda. Kolkisime ja kolkisime, hüüdsime mis me hüüdsime, aga meie abihäda kuulda ei võetud. Pärast leidsime seinale kirjutatud kirja, et kõrts on juba kümneid aastaid suletud. Pühkisime aga suu puhtaks, vesistasime ja astusime edasi.  Margus ütles, et meile ullikestele sobib ka roheline rohi ja vulksuv oja. Mis meil üle jäi, kui nõusse jääda. Ratastool ei kostnud selle peale midagi.

Arutlesime teekonnal väga filosoofiliste asjade üle. Tõstatasime tõsise probleemi. Küsisime otse teineteise käest: „Kui Sinul (Margus, Ruslan, Tiit ja Ratastool) tekib äkiline kõhuhäda ilusa lõhnava ja värvilise looduse keskel, siis mida peaks tegema?” Ratastool punnitas ainult silmarattad suureks ja vastas, et tema mõistuse sisse ei mahu sellised allmaailma teemad. Tema tegelevat kõrgemate vaimsete sfääridega. Mõistagi jätkasid need ülejäänud kolm meest neid põletavat teemat. Aga konsensust ei leitud. Otsustati, et igaüks lahendab oma sisemised käärivad probleemid autonoomselt, st vastavalt oma võimalustele ja vajadustele.

Aga Ratastooli targutus pani ikkagi mõtlema.

Otepää valda saabusime kell 15.25. Ja siis äkki, justkui võluväel kerkis meie ette – Otepää. See juhtus kell 16.05. Sadas vihma. Vihma vastu ei lähe. Ka Ratastooliga mitte. Kõik neli said märjaks.

Otepääl. Kuhu me läksime? Mis te arvate? Õige!! Kõrtsu läksime. Lausa kohe tormasime sinna sisse ja nõudsime seljankat ja kolm pitsi kibedat. Miks kolm? Kas Ratastoolid kasutavad oma eluhoiuks peenemat kraami? Me siin (kolm meest) ütleme ladusas eesti keeles: „Ratastoolid ei tohi mitte mingil juhul tarvitada kraami, mis võib temale kahju teha ja teisi teelt kõrvale juhtida! Ratastooli vajadus on puhas tavott või õli!” Ja nagu te aru saate, ei olnud meil ka tavotti ja õli pakkuda. Meie sõime ja siis sedasamust kah, millest me enam siinkohal juttu ei tee. Ratastool ka vaikis. Vist solvunud oli.

Otepäält väljume kerge sammuga kell 18.05. Küll see loodus on imearmas! Küll tema lõhnad teevad purjud! Ja me muudkui lagistame naerda. Ei tea millest?! Jõuame Vidrikesse kell 20.15. Päeva lõpetame Inni järve ääres. Seda järve kaardi peal polnud, aga küllap ta siis tekkis just praegu, meie tarbeks. Ja järv kohises: „Võtke mehed minu kohinat niipalju kui tahate  ja pange pea mättale. Siin saate head puhkust.” Eks me nõusse jäime. Ratastool oli meist tüdinud, ainult nohises vaikselt. Vist ropendas ka, aga sellest me aru ei saanud.

Mehed pidasid plaani. Järgmisel aastal, suvel, võtab siia kanti veel mehi ja naisi kaasa, ratastoole ka muidugi ning teeme suure koolituse. Aga koolituse küsimuse me edastame Händikäpa esimehele, kes on siin praegu meie kõrval. Hetkel me teda ei tülita. Väsinud. Laulgem temale parem unelaulu.

Pool matka on läbitud ja uinume kell 00.30.

5.30 kuulutati välja ootamatult HÄIRE!

Margus karjus meeletult: „Ma plahvatan! Kohe lööb lõhki!”

Meie ei saa aru: „Mis plahvatab? Kes ja kus on lõhki?”

Margus pillub ennast küljelt küljele: „ Ohmud! Abi vajadus! Päästke mind või ei jää meie telgist midagi järgi!”

Ruslan Tiidule: „Ratastool sealt siia!”

Tiit Ruslanile: „ Margus seest välja!”

Ruslan Tiidule: „ Võta sina jalgadest!”

Tiit Ruslanile: „ Tõuka sina aga tagant!”

Margus ägas. Ei tea kas kõhuhädast või meie põhjustatud valust. Selle ümber polnud aega arutleda. Tuli päästa, mis päästa annab. Ratastool? Tema vaid irvitas meeste saamatuse üle. Põrutasime otsejoones tualeti suunas. Maru väike tualett. Umbes suure koerakuudi sarnane. Oh! Siin alles seiklus algas! Ei saanud me pöörata ega käänata, kui kalad konservikarbis. Voltisime Marguse paberiks kokku ja tõstsime siis kuningate troonile. Ja siis voltisime lahti. Korras! Meie ülesanne oli nüüd põgeneda. Kui tulebki plahvatus? … lõpuks kuulutasime operatsiooni edukaks ja lahendatuks. Rahulikult sõudsime kõik tagasi telki. Ratastool olgu sa siis tänatud, et ikka olemas oled!

8. juuli

Inni järve äärest lahkusime kell 12.20.

Kuna Ruslan ja Tiit olid maruvihased Marguse öisest tembutamisest, pidasid nad nõu Margusele vemp tagasi teha. Nii rabati Magus ratastooli ja kihutati mäest alla ning virutati Margus Inni järve vetevoogudesse. Las ta ulbib seal kui õngekork! Ja oi kuidas ulpis! Nüüd oli ju meie kord ennast lõbustada. Pikapeale hakkas kahju Margusest. Vedeleb seal vete pääl, vaikselt, ei anna endast märku. Meil võttis kõhedas, et äkki mängisime üle, et va loom andis otsad ehmatuse peale. Kahlasime vette, püüdsime välja, panime kaldale. Vaikne. Hingab küll, aga vaikne. Ruslan kummardab silmanägemise poole, et lähemalt uurida. Ja kujutage ette! Margus oli suu vett täistõmmanud ja purtsatas kõik selle vedeliku vastu Ruslani vahtimist ning hirnub mis hirmus naerda. Margus läbi naeru karjub: „Ohmud olete! Ohmud! Öösel oli tõsi, aga praegu saite vastu nina! Haha! Haha!” Eks me pidime nõusse jääma. Lollid vist.

Teekonnal läbisime järgmised punktid: Kassiratta-Kassi-Kuldre-Vana-Antsla. Vana-Antslast võtsime suuna Lüllemäe peale. Lüllemäele ei jõudnud. Enne pimeduse saabumist püüdsime leida telkimiskohta. Kaua aega otsisime. Ruslan soovis varjulisemat kohta mändide keskel, Margus tahtis järve poole, Tiidul oli ükskõik. Vaidlesime. Igaüks pidi põhjendama eelistatud koha plusse ja miinuseid. Läksime tülli. Ratastoolil oli kindel seisukoht:

“Kuna teil mehed on üks telk, siis peate nii või teisiti jõudma ühisele seisukohale. Mina ju nagunii teie telki varju ei mahu, siis jõudke kokkuleppele!”

Pimenes kiiresti.  Ja meeste seiskoht oli selline:  peatusime, võtsime telgi välja ja panime üles. Hommikul avastasime, et olime telgi üles seadnud nõgeste keskele. Tõesti oli maru kõrvetav tunne magada. Aga unisena ei saa ju aru, millest see kõrvetav tunne. Lisaks sadas öösel vihma. Mõistus ütleb, et telk peaks ainult väljastpoolt märjaks saama.  Meeste magav mõistus ujus telgi vees. Kuidas vesi telki sai? Mõistmatu!  Ratastool seisis karikakarde keskel, suur prügikott üle keha, ja hommikul irvitas meeste üle, et mehed  pidid lisaks veel ka vettinud seljakotte ja riideid kandma. Kadedaks tegi.

See päev lõppes kell 23.00.

9. juuli

Lahkusime telkimiskohast kell 9.50. Võtsime suuna Lüllemäele. Läbisime punktid: Valtina-Hundi-Lüllemäe. Kell 13.00 teeme peatuse Lüllemäe-Koikküla-Hargla ristil. Joome kohvi, vorstijupid pistame nahka. Kiidame teineteist. Ütleme igasuguseid ilusaid sõnu. Kõneleme isamaast ja emakeelest. Siis tõstab Ruslan tähenduslikult nimetissõrme ja ütleb: „Sõbrad! Nüüd ma pean teile ütlema ühe Suure Saladuse. Kuulake! Kas teate, mida tähendab Taheva ÜM Ordu?”

Margus ja Tiit raputavad pead: „Ei tea!” Ratastool ainult ümiseb isamaalist laulukest omaette.

Ruslan lausub siis suurejooneliselt: „ Taheva ÜM Ordu on veel välja kuulutamata ordu…, aga sel pikal teekonnal on see moodustis saanud selged piirjooned. Ja ma ütlen teile, et see pole riik ega vabariik, ega kuningriik, ega rahvavabariik. See pole mitte mingisugune riik! Mõistate?”

Margus ja Tiit noogutavad. Ratastool vist laulis juba riigihümni.

Ruslan jätkab: „Taheva ÜM Ordu! Tõuske püsti mehed! Ja kes püsti ei saa tõusta, langegu siinsamas maha! Kuulake! Taheva ÜM Ordu on ÜHE MÄE ordu, on ÜHE MEHE ordu, on ÜHE MAAILMA ordu, on ÜHE MUNGA ordu, on ÜHE MINA ordu!

Tiit seisab valvel silmad pahupidi, Margus on langenud maha, jälgib hirmunult prillide alt. Mõlemad mehed on aru saanud, et üks nende seast pööras hulluks.

Ruslan jätkab selgitustööd: „Mehed? Kas tahate kuuluda Taheva ÜM Ordusse? Kui tahate kuuluda, peate veel selle viimase kannatuse lõpuni kõndima. Ei ole enam palju, ainult 15 kilomeetrit! Tahate osa saada Taheva ÜM Ordu vaimust, hingest ja kehast?”

Margus ja Tiit on ikka veel tardunud poosides. Selgemast selgem. Viga on man. Viga hakkas külge nagu kevadine puuk. Entsefaliit. Aga peab kaasa mängima. Muidu paneb veel jooksu metsa poole. Mis siis meist saab?

Margus ja Tiit kostavad ühest suust: „Me lähme edasi! Aga ordust või sellest samusest, millest sa nüüd rääkisid, kõneleme hiljem, siis kui koju jõuame. Las päev saab meie ümber selgemaks!

Ruslan langetas oma nimetissõrme ja ütles lõpetava lause: „Ma olen rahul teiega mehed!”

Ratastool laulis: „ Meil aiaäärne tänavas.”

Tahevasse jõudsime kell 18.05.  Siin lõppes meie matk Tartu-Taheva. Matka pikkuseks sai 122 kilomeetrit. Matk kestis ajaliselt 78 tundi ja 45 minutit, see tähendab söömist, joomist, pesemist, ujumist, magamist ja liikumist.

Hilisõhtul toimus matkajate pritsimine Taheva ÜM Ordu veega. Pritsimine toimus Taheva ÜM Ordu saunas. Pritsingu viis läbi Ruslan, kes kuulutas ennast vabatahtlikult ordu esimeseks liikmeks. Margus on liige 2. Tiit on liige 3. Ratastool on liige 4. Ütleme siinkohal, et Ratastool osutas vastupanu ordusse kuulumise vastu. Mehed murdsid vastupanu. Kuidas? Sellest me siin, selles lühikeses logiraamatus „Kolm Meest ja Ratastool”, eelistame vaikida.

Taheva ÜM Ordu liikmed:

Ratastool

Margus

Tiit

Ruslan

Tänusõnad eriti kahele viimasele, kelleta see reis poleks toimunud.