Hakatuseks mainin mõne sõnaga, kuidas minust sai hobikorras purjetaja. Võisin olla aastat 6-7 vana, mil isa hakkas mind kaasa võtma lühematele regattidele. Esimesed korrad istusin kajutis, kus minu ülesanneteks oli meeskonnale purjetamisel vajalike abivahendite ulatamine kajutist tekile, mis on säilinud võistlustel kaasa seilates tänini. Merehaigusest ei tea ma suurt midagi, välja arvatud juhtudel, mil keegi kõrvalreisijatest „kalu söötma” valmistub, kui mulgi võtab seest imelikuks. Edasi tulid lustisõidud ja mõned pikemad otsad Pärnust Kihnu. Esimest korda käisime Kihnus kolmekesi – mina, minu isa ning vend. Mind pandi rooli kurssi hoidma kui kätest puudu tuli, samal ajal kui isa ja vend heiskasid ning sättisid vajadusel purjesid. Kõige pikem sõit oli minu jaoks regatt tormisel merel möödunud aastal Ruhnu.

Idee viia sõbrad Händikäpast purjetama tekkis märtsikuus ja niiöelda „lambist”. Mõtlesin, et kui mina saan purjetada, miks siis minu saatusekaaslased ei peaks selleks võimelised olema. Samas oli kohe tulemas üldkoosolek, kus sai oma ideed välja käia. Ja nii ma siis rääkisingi isale augu pähe ning sain ta hetkega nõusse sündmuse korraldamisel abiks olema. Järgmine olukord, mis meele rõõmsaks tegi, oli Händikäpa liikmete soov merele minna. Sündmuse kirjeldamisel lähtusin merel valitsevatest ilmastikuoludest, eelkõige mõõdukast tuulest, ja omadest kogemustest. Mida lähemale sündmus jõudis, seda rohkem mina närveerima hakkasin, mis tipnes mõnetunnise unega ettevõtmisele eelneval ööl. Kõige rohkem kartsin, et ilma keerab ära, hakkab marutama ja vihma sadama. Pidevalt jälgisin ilmaprognoosi merel, sest omadest kogemustest võin öelda, et juba mõõduka tuule korral hakkab paljudel merel halb.

Lõpetuseks oli ilm liigagi ilus. Tuul võinuks paari meetri võrra sekundis kiiremini puhuda, oleks olnud huvitavam.

Kokkuvõttes oli ilus üritus. Nii fantastilist seltskonda pole ma enne kohanud. Mul oli teiega hea olla. Aitäh Teile!

Mihkel Kruusmaa
Sündmuse korraldaja